Töö seeriast: “Seosed”
Mõõdud 30 x 30
1+ 1AK / 2017
Vedelemulsioon nahal
“Me oleme tugevad, ent haprad. Mõnikord nähtamatust niidist kinni hoides otsime läbi elu minnes oma ideaalsust. Kuid ideaalsus meie kujutlustes on katsumatu ning ideaalid kättesaamatud – nagu steriilselt graafilised momendid, tarretatud klindlalt klaasi taha. Kõik elus on aga täiuslik just oma vigadega.
Seosed on teadmise tõdemine – kui palju meil, inimestel (eestlastel!), on ühist loodusega, metsaga, üksteisega. Kui sarnaselt me oleme koos, üksi, hoiame kokku, läheme lahku. Oleme noored, vanad, aktiivsed, väsinud. Teeme koostööd, oleme individualistid; võitjad ja kaotajad.
Oma armastuse sümmeetria ja sirgete joonte vastu ei suuda ma alati oma käega neid luua. Ometi peitub seal minu jaoks teatud rahulik idealism ja kindlus. Seetõttu olen oma tööd paigutanud väga rangesse vormi, kuid jättes igale pildile vabaduse vormi sees. Nii tuleb hästi esile ka materjal – nahk.
Nahk on justkui elus materjal. Ta areneb edasi ka siis, kui tema peal on pilt. Juba pimikutöö käigus algselt ruudukujuline nahadetail muutus, venis välja, tõmbus kokku, sirgelt lõigatud servad võtsid diagonaalsed suunad. Minu jaoks on see veelgi tugevam seos inimeste ja puude vahel – me kõik oleme pidevas muutumises.
Nahale foto tegemine ei ole uus leiutis. See on väga vana ja haruldane varajase fotograafia tehnika, mida nimetatakse pannotüüpiaks. Pannotüübid ehk kolloodium-otsepositiivid on valmistatud klaasile ning üle kantud teisele alusele, algselt mustale vahatatud linasele kangale, kuid ka pargitud nahale, puidule, mustale õlikangale. Tehnika oli kasutusel väga lühikest aega, 1853-1860. Praeguseks on väga vähe pannotüüpe säilinud.” Allikas Reet Sau.
